Eesmärk elada stabiilset ja sisukat elu
Viljandi Hambakliinikus töötavale Veronikale on stabiilsus ja turvalisus väga olulised. Eesti ei olnud Veronika esmane eelistus, kuid asjad hakkasid veerema nii, et lõpuks tundus loogiline valida just see riik, mida naine täna hetkekski ei kahetse. Prantsusmaal ühe hambaravi kabineti tööpakkumine näis üksinda alustamiseks riskantne ja naine sooritas eksamid töötamiseks hoopis Tšehhis, kuid taotles ka tööluba Poolasse.
„Kasvatan oma tütart üksinda ja kui ta oli kaheaastane, siis ühel päeval andis töökaaslane Poltavas mulle Skype’i kontakti.“ Veronikale kirjutas vastu mees, kes juba mõnda aega töötas hambaarstina Eestis. Veronika tutvustas talle oma töökogemusi, kolleeg kirjeldas veidi Eestit ja kutsus tööle Viljandi linna, kus on mõnikümmend tuhat elanikku. „Paar nädalat kaalutlesin ja siis mõistsin, et need ongi inimesed, kes võtavad vastutuse minu ja mu lapse eest, olles meile toeks. Mu diplom õnneks vastas vajadustele.“ Uute töökaaslastega suhtlemine Skype’s oli hiljem abiks töösse sisse-elamisel – suures plaanis on hambaarsti töö eri paigus sarnane.
Spetsialist on oodatud
Tuttavad algul imestasid, et miks Veronika teeb enda elu keeruliseks võõras kohas. Naisel oli kena korter, hea auto, reisivõimalused ja tasuv töö erakliinikus – edukas hambaarst suutis vanematelegi maja ehitada. „Moskva pole üldse minu linn, ma kaon sinna ära,“ meenutab ta tööperioodi Venemaa pealinnas. Teadustöid teinud Veronika omandas arst-stomatoloogi kõrgema kategooria ja töötas erakliinikus, mille tase sarnanes hambaravi võimalustega Eestis. „Olen kuulnud, et töötasud on Eesti linnades erinevad, minu töötasu võimaldab reisida ja tunda elu maitset.“ Veronika ei sõitnud Eestisse otseselt raha teenimise eesmärgil, vaid ta otsis stabiilset ja ilusat elukeskkonda, kus kasvatada oma last ja töötada meelepärasel erialal.
Veronika ei sõitnud Eestisse otseselt raha teenimise eesmärgil, vaid otsis rahulikku stabiilset elukeskkonda, kus jätkata töötamist meelepärasel erialal ja tagada oma lapsele turvaline elu. Ta on ka teistes riikides töötanud. „Moskva pole üldse minu linn – ma kaon sinna ära,“ meenutab naine tööelu Venemaal. Enne Venemaale tööle asumist oli Veronika oma kodumaal omandanud arst-stomatoloogi kõrgema kategooria ja töötas erakliinikus, mille tase sarnanes hambaravi võimalustes Eestile, aga töötasu oli kodumaal väiksem. „Mina soovin töötada maksimaalselt 6–8 tundi päevas, mu töötasu Eestis võimaldab mul reisida ja tunda elu maitset.“
Stomatoloog jääl
Viljandi linn tundub väike, kuid olemas on professionaalne teater, kontserdid, spordivõimalused ja lapsi arendavad tegevused. „Kord jalutades ma märkasin oma patsienti rannatennist mängimas ja mind kutsutigi järgmine päev proovima – tavalist tennist ma oskasin. Eesti inimesed on valmis õpetama ja aitama,“ räägib Veronika naeratades.
Veronika on põhjalikult tegelenud iluuisutamisega. „30-aastasena osalesin ühes jäätantsu projektis ja töökohast soovitati mul loobuda, sest ma polevat noor ja uisutades on kukkumise oht – hambaarsti käed peavad olema korras. Eestis ma lihtsalt lähen uisutama ja keegi ei ütle, et see minu eas ei sobi.“ Naine käib ka joogatundides, tema tütar on edukalt esinenud iluvõimlemise võistlustel ja uisutab samuti. „Tütar tegeleb veel keraamikaga ja harjutab klaverimängu – mullegi meeldiks seda õppida ja täiskasvanuid oodatakse ka Viljandi kunstikooli. Tütrega koos käime ujumas ja reisime – oleme sarnaste huvidega aktiivsed inimesed.“
Päris elu päris inimestega
„Viljandisse saabudes ma imestasin, kui tänaval aitasid mind võõrad inimesed – esimestel nädalatel ei olnud mul autot ja kraami tassides kartsin kotti korrakski käest panna. Eestis aga joostakse lausa järele ja unustatud telefon tuuakse kätte või viiakse politseijaoskonda.“ Veronika meenutab oma imestust, et puhkepäeviti on Eestis mänguväljakutel lastega just isad, sest sel ajal tegelevad emad enda jaoks oluliste asjadega.
„Teise riiki kolides oli mulle tähtis, et pere oli minuga ja palju aitas mu eakas ema, keda kahjuks enam ei ole meiega. Meie kliinik on nagu pere, üksildasena me end ei tunne, mu tütar võib tulla kliiniku puhketuppa ja mu töökaaslased aitavad teda vajadusel.“ Viljandi Hambakliiniku kolleegid veedavad ühiselt peredega aega, kliiniku juhataja korraldab huvitavaid üritusi, kaasajastab ja laiendab kliinikut, sest hambaraviteenuse soovijaid on palju. „Vajalikud töövahendid on kliinikus alati olemas ja meid saadetakse koolitustele, et olla kursis uute töövõtetega. Kolleegid on väga abivalmis ja minagi aitan teisi rõõmuga,“ särab Veronika tänutundest. „Olen mõistnud, et mujal ei oleks olnud sellist tuge ja hoolitsust mu perele, nagu ma sain Eestis.“
Turvaline väljavaade
Veronika on palju reisinud. „Iga riik on omamoodi huvitav, kuid Eestis ma tajun perekonnatunnet. See on nagu mugav pesa, kus rahulikus ja kindlas keskkonnas kohalikega suheldes süda rõõmustab. Eesti on minu maa.“ Sooritada tuleb veel üks eesti keele eksam ja Eesti kodanikuks saamiseks on Veronikal vaja tunda Eesti konstitutsiooni. „Me sõidame palju ringi, et tundma õppida seda kaunist maad, kus me elame,“ räägib Veronika, kuidas ta on avastanud korras Eesti linnu ja kaunist loodust.
Armsas rohelusse uppuvas Viljandis meeldib Veronikale koos tütrega jalutada vana-aegsetes lossivaremetes ja sõita jalgratastega tõusude ja langustega loogelistel tänavatel. „Me ei ole ära tüdinenud!“ Jalutuskäikudel meeldima hakanud ilusas kortermajas elavadki nad nüüd 9. korrusel, kus aknast paistavad kirik, omapärane teatrihoone, pargipuud ja järv. „Õhtuti me tütrega imetleme kodu aknast vaadet tuledesäras linnale ja ma olen saatusele väga tänulik.“
Kui ka Teie soovite keerata elus uue põneva lehekülje, siis võtke meiega kindlasti ühendust ja leiame üheskoos Teile sobivad töökoha Eestis.